Maailmas on palju inimesi, kes meile korda ei lähe, kuid aegajalt ilmuvad nende hulgast välja need üksikud, kes võiksid meile rohkem tähendada.Rohkem kui kõik teised kokku.Kahjuks me laseme neil enamasti minna.Unustusse vajuda.Mingil salapärasel põhjusel ei lase saatus neil üksteist tundma õppida.Kas see pole mitte aja raiskamine?Elu on liiga lühike! Miks ma peaks sind igal hommikul ainult teretama, või kellegist pidevalt unistama, kui sa oled sealsamas! Seisad igal hommikul minu ees. Mis on see, mis sunnib inimesi üksteisest mööduma, kuigi me neile pärast salamisi järgi vaatame?
Antoine de Saint-Exupery teoses "Väike prints" on rebane öelnud: "Praegu pole sa mulle muud kui üks pisike poiss, täpselt samasugune kui sada tuhat teist pisikest poissi, ja mul pole sind tarvis. Ning ka sinul pole mind tarvis. Mina olen sulle rebane nagu sada tuhat teist rebast. Aga kui sa mu taltsutad, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainuke maailmas. Mina olen sinu jaoks ainuke maailmas..." Armastama õpitakse armastades ning armastuses pettudes, sest ainult see, kes on kord õnnetu olnud teab õnne tõelist väärtust. Keegi ei saa kunagi tagada kahe inimese omavahelist sobivust, kuid kui nad juba kord sobivad, siis on nad õnnega koos. Sõna otseses mõttes.
No comments:
Post a Comment